Tallinna ja kogu Eesti metropoliit EUGENI jutlus Pühtitsa kloostris 20. jaanuaril 2020. aastal

Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel. Kaks nädalat tagasi tähistasime Kristuse sündimist. Nüüd tähistab Kristuse Kirik Issanda ristimist, mis toimus Jeesus Kristuse kolmekümnendal eluaastal. Evangeelium räägib meile üsna vähe Päästja lapse- ja noorusaastatest. Ristimisest kõneleb Evangeelium aga juba märksa üksikasjalikumalt. See on esimene sündmus, mille järel Kristus astub avalikku teenimistöösse.

Me kuulsime just Evangeeliumist (Jh 1:29–34), kuidas Ristija Johannes ristib Jordani ääres veega, ja Jordani juurde tuleb Kristus. Ristija Johannes ütleb, et see, kes tuleb tema järel, on see, kelle jalatsipaelagi ta ei ole väärt lahti päästma – „Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu.” Johannes püüdis takistada Kristust ristimast, kuid Kristus ütleb, et nõnda peab täituma kogu õiglus.

Kristus ei vajanud ristimist. Tema on Jumal, Ta on kõikvõimas. See on Jumala saladus, ja meie ei saa teada, miks see sündis just nõnda. Sel moel Ristija Johannes täitis oma teenimist, et Kristus sai ilmutatud kogu maailmale ja astus avalikku tegevusse. Johannesele oli ülevalt ilmutatud: see, kelle peale laskub Püha Vaim tuvi kujul, on see, kes ristib Püha Vaimuga.

Kes oli Ristija Johannes? Kristus ise ütleb, et ta on kõige suurem prohvet nende seas, kes on sündinud naisest. Tema kuulutus oli: „Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!” (Mt 4:17). Taevariik on lähenemas Kristuse isikus. See kutse meeleparandusele kehtib läbi kõigi ajastute, sest see on meie pääste tingimus.

Me teame, et Ristija Johannes oli ülekohtu paljastaja, mille eest ta ka kannatas. Ta paljastas Heroodese ja Herodiaase seadusevastase kooselu, mille tõttu ta hukati mõõgaga. Kui vaatame tänapäeva elu, näeme, kui palju on ümberringi kriitikat ja süüdistusi. Meie ajal vägevad inimesed kritiseerivad üksteist avalikult. Inimesele on Jumal andnud võime analüüsida olukordi, hinnata sündmusi, teisi inimesi ja iseennast. Reeglina on hinnang iseendale alati ülehinnatud, aga hinnang teistele alahinnatud — meie patu tõttu. Kuidas käituda sellises olukorras?

Me peame võtma eeskuju pühakutest. Kui me hakkame kõiki järjest noomima, siis mis sellest välja tuleb? Tänapäeval kritiseerivad inimesed üksteist sageli selleks, et teha karjääri või teist hävitada. Vanal ajal kloostrites, kus valitses pühadus ja vaimne elu, noomis üks askeet teist ainult siis, kui tal oli tema vastu suur armastus. Kas meil on sellist armastust? Teisalt – kui me näeme ebaõiglust ja vaikime, siis me saame selle ülekohtu kaasosalisteks. Me peame ligimesele viitama tema eksimusele. Kõigile on teada evangeelne põhimõte – esmalt noomi teda omavahel salaja, siis tunnistajate juuresolekul ja ainult siis räägi sellest koguduse ees. (Mt 18:15–17) Kui me järgime seda põhimõte, siis on kõik täiesti teistsugune.

Me tunneme hästi neid sõnu: „Ärge mõistke kohut, et teie üle ei mõistetaks kohut” (Mt 7:1). Evangeeliumis on aga ka teised sõnad, kus Kristus noomib varisere ja ütleb: „jätate kõrvale õigluse” (Mt 23:23), see tähendab – te oleksite pidanud kohut mõistma. Esmapilgul tunduvad need kaks seisukohta teineteist välistavat. Juht vastutab oma alluvate eest ja on kohustatud mõistma õiglast kohut. Loomulikult vastutab ta selle eest, kas ta on õiglaselt kohut mõistnud või mitte. Seepärast palugem täna, kui me tõstame oma palved kõige suurema prohveti poole, et Issand tema eestpalvete läbi annaks meile tarkust ja arusaamist, millal on vaja midagi noomivalt öelda ja millal on parem lihtsalt vaikida. Ent igal juhul peame me alati palvetama selle inimese eest, kellele on suunatud meie tähelepanu. Aamen.