Ülempiiskop Feognosti jutlus Pühtitsa kloostris 12. oktoobril 2016. aastal

Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel. Kristuse Päästja sõnad: „kus su aare on, seal on ka su süda“ seletavad väga palju meie vaimse elu kohta. On olemas üks pühade isade mõiste – unistavus. See on selline seisund, kus inimene ei tegutse, vaid unistab millestki. Ja kui me unistame heast, meile kasulikust, aga meie süda asub tegelikult hoopis mujal, sellel on hoopis teised huvid – just sellest tekibki lõhe meie vaimulikus elus, sest me unistame ühest, aga ihaldame teist. Ja vaimse elu alus on mitte miski muu kui meie unistuste ja soovide kooskõla. Tuleb armastada seda, mida me tõeliselt armastame, ja tuleb selgelt mõista, kus asub meie aare. Kui meie aare on maises, materiaalses heas või meelelistes naudingutes, siis on ka meie süda seal – hoolimata sellest, millest me unistame. Aga kui meie aare on Taevas, kui see on Issanda käskudes, siis on ka meie meel nendes. Ja kui me ei suuda mõista, mis meiega toimub, kui me püüame aru saada, miks me mõtleme üht, räägime teist ja teeme kolmandat, siis peitub põhjus just selles, et me pole lõplikult otsustanud – kus on meie aare? Ja meie süda on seal, kus on meie aare, ning meie salajased mõtted, meie unistused – need on mitte miski muu kui tunnistus sellest, kus tegelikult asub meie aare..

Ja ei maksa ehmuda, kui me äkki näeme, et meie aare polegi Taevas, vaid maa peal – sest ainult oma patu, oma haiguse tunnistamise kaudu saab inimene tervenemise. Seni, kuni me ei tunnista endale ausalt, mida me tegelikult tahame, ei saa rääkida mingist tervenemisest. Just seetõttu ekslebki inimene oma südame pimeduses, püüab mõista ja selgusele jõuda selles, mis temaga toimub, püüab mõista oma kahetisust ja kahepalgelisust. Aga see peitubki selles, et me ei tea ega suuda endale tunnistada, kus on meie aare.

Ja nii vaimse elu algus kui ka selle lõpp on arusaam sellest: „Aga kus siis on minu aare?“ Ja piht – see pole midagi muud kui ravim või tee, mis aitab meil mõista: „Aga kus on minu süda? Kus on minu aare?“ Ja ainult siis, kui me suudame tõeliselt avaneda oma lähedasele vaimulikule isale, kui me tunnistame üles mitte ainult oma halvad teod, vaid ka oma kõige pimedamad ja häbiväärsemad unistused, siis kaotavad mõtted meie üle võimu. Kuni me kardame endale oma unistusi tunnistada, kuni me kardame oma vaimulikule isale oma unistusi tunnistada, seni on mõtted meie üle valitsejad. Ja alles siis, kui me nad tunnistame, tunnistame nende hukatuslikkust, nad kaotavad oma võimu meie üle. Ja see ongi meie vaimse elu algus: esmalt tunnistada iseendale, kus on su aare, ja siis juba oma vaimulikule isale. See on tee, vaimse elu algtee.

Ja aidaku Issand igaühel meist koguda julgust ja meelekindlust, et näha, kes me tõeliselt oleme ja kus asub meie aare – ning mitte karta ega häbeneda, vaid tunnistada seda. Ja Issand ise sirutab, Issand ise parandab meid ja juhatab meid, ning meie süda näeb siis vaimsete varanduste tõelist ilu, mille poole me hakkame püüdlema juba siiralt, ilma kavaluseta ja silmakirjalikkuseta. Tänan teid kõiki pühade palvete eest, neid, kes said osa Pühadest Kristuse Andidest – ehkki neid oli vähe –, õnnitlen Pühade Andide vastuvõtmise puhul. Kuulakem nüüd tänupalveid pärast Pühast Andidest osasaamist. Au Sinule, Jumal! Au Sinule, Jumal! Au Sinule, Jumal!