Ülempiiskop Feognosti jutlus Pühtitsa kloostris 13. oktoobril 2016. aastal

Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel. Pärast oma Ülestõusmist, ilmudes oma jüngritele, on Issand neile alati öelnud: „Rahu olgu teile!“ (Lk 24:36), sest ilma rahuta ei saa eksisteerida mitte ükski elusolend. Rahu on Universumi seadus. Tähed, planeedid, kaaslased – kõik toimib omavahel koosmõjus, kuid rahus. Ja kui oluline on, et ka inimesed maa peal oleksid ja elaksid rahus. Eriti vajalik on rahu kloostris, Kristuse Kirikus. On olemas ka ilus vene vanasõna: „Pole tarvis varandust, kui peres on üksmeel (s.t. rahu).“ Rahu on Jumala õnnistus. Kuid selleks, et rahus elada, tuleb palju vaeva näha – ja kõigepealt tuleb õppida andestama.

Üks ilmalik inimene, kes ei olnud küll mingi pühak, on öelnud imelised sõnad: „Ma õppisin aastatega andestama, ja veel enam – andeks paluma.“ Kui hämmastav püüd – otsida andestust. Ja selle inimese nimi oli Saksamaa „raudkantsler“ Bismarck. Ja kui temale, poliitikule ja riigitegelasele, sai andestus armsaks, siis kui palju enam peaksime meie, õigeusu kristlased, armastama andestust, kui palju enam peame meie õppima üksteisele andestama.

Kuid andestamiseks on vaja ka kannatlikkust. „Oota Issandat, ole vahva, ja su süda olgu kindel! Oh, oota Issandat!“ (Ps 27:14). Ja kui inimene õpib andestama, õpib kannatama ja elab rahus, siis nagu Jumala õnnistus, nagu and tuleb talle armastus. Selline inimene hakkab Jumala armu läbi armastama – armastama Jumalat ja ligimest. Aga ilma armastuseta, ilma rahuta on meie elu maa peal – põrgu. Ja ainult armastades ligimest, armastades Jumalat, võib inimene saada õnnelikuks juba siin maa peal. Kuid selleks tuleb omandada rahu vaim, rahu – ja selleks tuleb omandada kannatlikkus ning õppida andestama.

Ja aidaku meid Issand armastada andestust, õppida kannatama, püüelda rahu poole, elada Jumala õnnistuses, Jumala armus – ja siis tuleb meie juurde igatsetud armastus. Sest see on kõrgeim käsk Kristuselt, meie Päästjalt: „Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist!“ (Jh 13:34). Ja ilma selle armastuseta ei oma kogu meie elu, kõik meie vaimulikud pingutused mingit mõtet ega tähendust. Nagu ütleb apostel Paulus: „Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli, aga mul ei oleks armastust, siis ma oleksin kumisev vasknõu või kõlisev kuljus.“ (1Kr 13:1). Ent pole sugugi lihtne jõuda selleni, et armastada. Selleks tuleb omandada rahu vaim, alanduda, õppida kannatama ja andestama – selles seisneb meie vaimulik võitlus ja selles on meie pääsemine. Aga Issand ja meie Jumal Jeesus Kristus, Jumalaema ja kõik pühakud on meie kõrval – nad ootavad ainult meie otsust, meie sisemist püüdlust, ja nad aitavad meil võita kurjuse, mis elab meis enestes, ületada kurjuse, mis on meie ümber, ja elada Jumala armus ja Jumala armastuses. Kõiki teid õnnitleme Pühade Kristuse Andide vastuvõtmise puhul. Täname teid pühade palvete eest.

Teie olete siin nagu hinnaline õlilambike, mis kannab valgust maailmale ja Eestimaa pinnale, ja sealt – Venemaa maalt – näeme me teie palvevalgust, näeme seda õlilambike, mis siin, Pühtitsa mäel, särab nähtavalt ja õnnistatult. Jumal andku teile kannatlikkust, alandlikkust, õppida andestama, armastada üksteist ja hoida rahu. Sest ainult rahus saab olla arm, ja ilma armuta ei ole meie elul ei mõtet ega tähendust.

Ja ma olen teile juba alguses öelnud, et Tema Pühadus Patriarh Kirill tänab teid teie pühade palvete eest ja palub erilistelt jätkata neid palveid, sest alati on olnud raske, ja praegu pole ilmselt kergem kui varem. Me võime elada Jumala armus siis, kui õpime kandma üksteise koormaid, mitte mõistma kohut, vaid kandma. Ja palve on igaühele meist hädavajalik, sest meie palves oma ligimeste eest on Jumala õnnistus igaühele meist – õppida palvetama nii ligimeste kui kaugemate, sõprade ja vaenlaste, õigete ja ülekohtuste eest – palvetama. Ja teie siin, elades sellel Pühal mäel, sellel õnnistatud paigal, mille on õnnistanud Jumalaema ning mille on pühitsenud oma vaimulike tööde ja palvetega vene maa suur usuvägilane, Kroonlinna püha õiglane Joann. Paljud teist saavad osaliseks selles samas armus, mida Issand annab neile, kes Teda armastavad. Kuid selleks tuleb väga palju vaeva näha enese kallal – õppida andestama, õppida alandlikkust, õppida kannatlikkust – ja siis armastuses avaneb meile kõik see, mis on vajalik meie pääsemiseks. Kuulakem nüüd tänupalveid pärast Pühast Andidest osasaamist. Au Sinule, Jumal! Au Sinule, Jumal! Au Sinule, Jumal!