Vereja ülempiiskop Eugeni jutlus Pühtitsa kloostris 19. aprillil 2017. aastal

Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel. Kallid vennad ja õed, me elame praegu suuri päevi, mil meenutame meie Issanda Jeesuse Kristuse vahvat Ülestõusmist. Meie inimlik mõistus on piiratud, me ei suuda täielikult mõista seda, mis toimus rohkem kui kaks tuhat aastat tagasi. Paljud Jumalikud saladused on ilmutatud pühadele isadele, ja sedagi mitte kõike.

Pühad isad, elades vooruslikku elu ja puhastades oma hinge pattudest, lähenesid Jumalale. Selle kaudu ilmutas Issand neile teatavaid Jumalikke Saladusi, sealhulgas ka Päästmise Saladust. Meie mõistus ei võtagi kinni, kuidas Jumal, kes lõi kogu nähtava ja nähtamatu maailma, tuleb sellesse maailma alandlikuna. Näiteks paganlikus arusaamas on Jumal midagi karistavat ja nuhtlevat, mida tuleb õigel ajal lepitada, et karistusest pääseda. Ja äkitselt tuleb Jumal alandlikus seisundis, võtab enesele inimliku ihu ja elab inimeste seas, oma loodu keskel. Ja kõige arusaamatum – Ta annab enese ohvriks ja seejärel tõuseb surnuist üles. Pühad isad, tungides Jumalike Saladuste sügavusse, avasid neid Jumalikke Tõdesid osaliselt.

Vaga Theodoros Studites räägib helgest Kristuse Ülestõusmisest, täpsemalt räägib Paasast, mis toimub igal aastal. Ta ütleb, et Paasapüha tuleb ja läheb igal aastal ära. Ja ka tänavu tuleb see ning läheb jälle ära. Neid sõnu võib kanda ka meie ajastule. Me ei tähista Kristuse Ülestõusmise püha, Issanda Paasat esimest korda. Ja praegu elame kaasa nendele rõõmsatele päevadele. Kuid ka see möödub. Praegu tervitame üksteist paasapüha hüüatusega: „Kristus on üles tõusnud!“, ja vastame: „Tõesti on üles tõusnud!“. Kuid nelikümmend päeva kestvad paasapühad lõpevad, ja Paasapüha möödub. Vaga Theodoros küsib, kas siis ei peakski me Paasat tähistama? Ja ta vastab ise, et seda Paasat, mis on kord aastas, tuleb kindlasti tähistada. Kuid kõige tähtsam, lisab ta, on puhastada oma hing patust, elada sellist eluviisi, et mingil määral mõista Päästmise Saladusi, Jumala Ettehoolduse Saladusi inimese kohta. Siis on meil Paasapüha iga päev.

Kuidas need sõnad haakuvad Saarovi vaga Serafimi eluga! Need sõnad, mida ma eile tsiteerisin, kui ta tervitas iga tulijat sõnadega: „Kristus on üles tõusnud, minu rõõm!“. Nad ei tundnud teineteist. Vaga Theodoros Studites elas IX sajandil, aga Saarovi vaga Serafim XIX sajandil. Neid eraldas ligi tuhat aastat. Nad elasid täiesti erinevatel aegadel, rääkisid erinevates keeltes. Üks elas lõunas, taludes palavust, teine põhjas, taludes külma. Neid ühendas see, et nad puhastasid oma hinge pattudest ja tundsid paljusid Jumalikke saladusi. Isegi vaga Theodoros Studites selgitab paasapüha tähendust ja traditsiooni põhjalikumalt. Nad räägivad samast asjast erinevate sõnade ja erinevates keeltes. Mida see tähendab? See on pühade isade üksmeelne arvamus.

Meil on suurim rikkus. See rikkus on kahe tuhande aasta pikkune Kiriku kogemus ja tuhandeaastane Vene Õigeusu kogemus. Kiriku kogemus on pühade isade isiklik kogemus võitluses patuga. Seetõttu, kui me loeme Pühakirja ja leiame seal mõne arusaamatu koha, võime pöörduda Kiriku kogemuse poole. Pühadel isadel on Pühakirja seletused. Ja jällegi võib üllatada, et isad, kes elasid erinevatel aegadel, võivad omada ühist seisukohta ühe ja sama sündmuse kohta. Nad elasid, tundmata üksteist, teadmata üksteise olemasolust ja neil polnud neid sidevahendeid, mis on meil XXI sajandil.

Võib-olla tõlgiti sõnad, mida ütles vaga Theodoros Studites, vene keelde alles XIX–XX sajandil. Ja me nägime, et need vastavad täielikult nendele mõtisklustele, millest rääkis Saarovi vaga Serafim. Ja võib leida palju selliseid kinnitusi. See ongi meie usu tõesuse tõend, sest Issand tegutseb pühade isade kaudu, edastades meile oma Jumalikku kogemust. Seepärast pöördume pühade isade kogemuse poole, et kujundada oma isiklik pääsemine. Meil tuleb vähemalt natuke püüda minna pühade isade teed. Vaga Siluan Athoselt ütleb, et pühad isad olid samasugused inimesed nagu meie. Ja paljud neist olid suured patused, kuid enesepiiramise, kangelastegude ja kannatuste ning Jumala armu abiga saavutasid nad pühaduse. Ka meid kutsutakse sellele teele. Aidaku meid kõiges selles Ülestõusnud Issand. Aamen.

– Kristus on üles tõusnud!

– Tõesti on üles tõusnud!