Vereja ülempiiskop Eugeni jutlus Pühtitsa kloostris 28. augustil 2017. aastal
Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel. Me vastame erinevalt küsimusele, mis ootab inimest pärast surma. Näiteks kui usklik inimene vestleb ateistiga – üks tõestab Jumala olemasolu, teine eitab seda – on raske kedagi milleski veenda, eriti kui ateist lähtub omaenese arusaamadest. Kuid pole raske põhjendada, kas inimene on igavene või mitte. Me kõik, kes elame, näeme pidevalt näiteid sellest, kuidas lahkutakse siit ajalikust elust. Lahkuvad meie lähedased, sugulased. Eakas inimene, kes mõistab, et tema päevad on loetud, võtab seda ikkagi vastu mitmeti. Aga mida tähendab ajalik elu uskliku inimese jaoks?
Nagu ütleb Prohvet: „seitsekümmend aastat ja kui keegi on tugev, kaheksakümmend aastat, ja parimal puhul on need ometi vaev ja häda“ (Ps 90:10). See tähendab, et seitsekümmend, kui on jõudu – kaheksakümmend aastat, ja seegi on täis vaeva ja kannatust. Inimese maine elu on ettevalmistus igavikuks. Kahjuks näeb tänapäeva inimene ajalikku elu kui eksistentsi eesmärki. Surm näib talle katastroofina, kokkuvarisemisena – ta ei näe mingit perspektiivi, kuna on kiindunud materiaalsesse maailma. Mõnele pühakule on saanud teatavaks nende lahkumise päev. Mõnikord nad palvetasid, et Issand pikendaks nende elu siin maailmas. Miks? Selleks, et jõuda meelt parandada, s.t. puhastada oma hinge ja astuda Jumala ette ilma pattudeta.
Täna on Kaksteistpüha – see tähendab, üks kaheteistkümnest suurest Päästjale või Jumalaemale pühendatud pühast, mida Kirik pidulikult tähistab. Mida me täna tähistame? Me tähistame surmapäeva. Kuid me ei nimeta seda ei surmaks ega lahkumiseks, nagu räägitakse mõne püha inimese lahkumise päeval. Tänast päeva nimetatakse Uinumiseks – ei mingit vihjet surmale. Täna on ühe inimese surmapäev, keda Kirik nimetab „ülem kui keerubid ja palju ausam kui seeravid“. See on ainus inimene, kes on asetatud kõrgemale kogu ingellikkust maailmast. Taevane Kuninganna sai oma kõige sügavama alandlikkuse tõttu vääriliseks olla meie Issanda Jeesuse Kristuse, lihaks saanud Jumala, Ema.
Iga inimene, elades selles maailmas, eriti kui ta on usklik, mõtleb surmale. Pühad isad ütlevad: „Pea meeles oma viimast, ja sa ei tee enam iialgi pattu“, s.t. pea meeles, et varem või hiljem seisad sa siiski kohutava Kohtumõistja ees ja annad aru kõigest, mida oled selles ajalikus elus teinud. Me peame rajama oma elu kristlike seaduste järgi, et elu lõpp ei saaks meie jaoks katastroofiks. Täna tähistame me veel üht sündmust – me kuuleme Tema Pühaduse Patriarhi läkitust, mis on pühendatud Vene Õigeusu Kiriku kohaliku kirikukogu sajandale aastapäevale. Selle Kirikukogu istungid toimusid sada aastat tagasi, aastatel 1917–1918. Kirikukogu isad arutasid tollase kirikuelu kõige põletavamaid küsimusi. Ka tänapäeval toimub rohkelt nõupidamisi, kus arutatakse erinevaid ajakohaseid teemasid. See näib olevat rutiinne töö – aga milleks on kõik need arutelud vajalikud? Selleks, et näidata meile kõigile õiget eluviisi tänapäeva tingimustes, Evangeeliumi vaatenurgast. Tollel ajal püüdis uus võim mitte ainult keelustada Kiriku tegevuse, vaid täielikult hävitada Teda, kõrvaldada Kirik ühiskondlikust elust. Kuid Issand otsustas teisiti. Vene Kirik, õigeusu rahvas, läbis katsumuste tuleahju ja ehitab nüüd juba uutes oludes elu kristlike põhimõtete järgi.
Paljud 1917–1918. aastate Kohaliku Kirikukogu isad näitasid, liikudes üle arutatud teooriast reaalsele elule, oma ustavust Õigeusule ning vaatasid kartmatult surmale silma. Paljud neist on hiljem arvatud pühakute hulka. Täna tõstame me palve nende eest ja tõstame ka palve neile, et nad aitaksid meil tänastes oludes rajada meie isiklikku kiriklikku elu.
Millise õpetuse annab meile tänane püha? Ennekõike selle, et me peame vaatama sellele ajalikule elule kui ettevalmistusele igavikuks. Me peame valmistuma igavikku siirdumiseks, et rahuliku hinge ja südamega vastu võtta selle vältimatu tunni saabumine. Aidaku meid selles Issand Kõigepühama Jumalaema palvete läbi. Aamen.