Vereja ülempiiskop Eugeni jutlus Pühtitsa kloostris 13. detsembril 2017. aastal

Kallid isad, vennad ja õed, õnnitlen teid püha apostel Andrease Esikutsutu mälestuspäeva puhul. Teda hüütaksegi Esikutsutuks, sest Issand kutsus tema esimesena apostlikule teenimisele. Ta kuulus kaheteistkümne Päästja kõige lähedasema õpilase hulka ja kuulis elavat sõna ning meie Issanda Jeesuse Kristuse jutlust kolme ja poole aasta jooksul.

Tema osaks sai kuulutada ristiusku Põhjamaades ja ta jõudis Kiievi mägedeni ning Novgorodi maani, s.t. nende maadeni, mis asuvad selle maa lähedal. Tol ajal ei olnud kristluse seeme veel nii aktiivselt idanenud. Vene ristiti alles püha apostlisarnase vürst Vladimiri ajal.

Milline siis oli Apostlite teenimine? Sellele küsimusele vastab püha apostel Paulus kirjas, mida me täna kuulsime: „Kui meid sõimatakse, siis me õnnistame, kui meid taga kiusatakse, siis me kannatame ära“ (1Kr 4:12). Nende lühikeste sõnadega võib iseloomustada iga apostli teenimist, kes on meile eeskujuks. See ei tähenda, et me peaksime ise taga­kiusamisi otsima. Me teame, et Kiriku ajaloos on olnud aegu, mil Kirikut püüti hävitada ja veretulvaga uputada, kuid on olnud ka rahulikumaid aegu. Meil ei tule ju võidelda inimestega, vaid meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega (Ef 6:12). Vaimne võitlus kestab, seepärast peame olema selles võitluses kindlameelsed. Issand aidaku meid kõiki püha apostel Andrease Esikutsutu palvete läbi, kelle mälestust me täna tähistame.

Möödunud kahel päeval toimusid siin Pühtitsas „Kuuendad Pühtitsa lugemised“, mis edukalt lõppesid. Seepärast peame iga hea teo lõpus tõstma üles tänupalve. Tõstkem siis see ka praegu erilises tänupalveteenistuse laulmises. Aamen.