Peterhofi ülempiiskop Ambrosiuse jutlus Pühtitsa kloostris 10. aprillil 2018. aastal

Kristus on üles tõusnud!

Tõesti on üles tõusnud!

Teie Kõrgesti Pühitsetud, kallis Valitseja Sergi, austatud Emake iguumenja Filareta koos selle püha Kloostri õdedega, kallid vennad-kaasateenijad, kallid vennad ja õed, kõiki teid südamest õnnitlen Kristuse Ülestõusmise pühaga! Päästja Ülestõusmine on igavene kevadhommik, mille poole püüdleb iga kristlase süda. Igaüks meist on erilisel viisil läbi elanud selle sündmuse Helge Kristuse Ülestõusmise ja Püha Paasa ööl. Kristuse Ülestõusmine – see on universaalne rõõm, kogu Kiriku võidupüha, ja ühtlasi isiklik kogemus igaühe jaoks, sest sellel valgusküllasel ööl tunneme me erilist suhet Jumalaga. Issand armastas meid kõiki nii väga, et Ta läbis kõik need ihulikud kannatused, mida me liturgiliselt kuulasime Kannatustenädala päevil.

Me ei tohi sulguda endasse ja hoida Kristuse Ülestõusmise ja igaühe meist tulevase Ülestõusmise rõõmu ainult iseendas. See rõõm murrab läbi sõnade ja tunnete, ta pürgib südame juurest südamesse, soovides jagada end kõigi maa peal elavate inimestega. Me jagame oma usku ja lootust kõigi meie ümber olevate inimestega. Me koguneme õhtuti ja hommikuti, eriti Pühade Ülestõusmispüha päevil, pühadesse kirikutesse, et jagada seda rõõmu. See rõõm pole pelgalt inimlike emotsioonide tulv, vaid see kantakse edasi erilisel viisil – palves, vaimus, ühtses hoovuses meie Issanda ja Päästja poole, Kes on nähtamatult, kuid täiesti reaalselt praegu meie keskel. Issand kuulab meie palveid, vaatab meie südamete sisu ja rõõmustab koos meiega meie pääsemise ja tulevase Ülestõusmise üle.

Praegu, Ristikäigu ajal, lugesime Evangeeliumist selle kohta, kuidas salvikandjad naised esimestena tulid Päästja hauale. Nad nägid vaid riideid, millega Ta oli mähitud, ja Ingel kuulutas neile Tema Ülestõusmisest ning käskis minna ja rääkida sellest jüngritele. Evangelist Markus toob eraldi esile Peetruse (Mk 16:7). Kuid Peetrus, see tulihingeline ja enesekindel, kes oli valmis omaenda sõnade järgi minema Kristusega igale kannatusele vastu, salgas Issanda ära kolm korda, pelgalt argusest, enne kui kukk kaks korda laulis.

Evangeelium, mida täna Jumala Liturgial loeti, algab samuti Peetruse nimega. Millest see meile räägib? Issanda halastusest ja kõikandeksandmisest, halastusest nendest jüngritest, kes vaatamata oma venna, salgamisele võtsid ta taas vastu oma osadusse. Meie maises inimlikus reaalsuses juhtub sageli nii, et kui me näeme reetmist või mingit mitte kõige paremat tegu oma ligimese poolt, äkki hakkame teda põlgama, temast ära pöörduma, temast loobuma, ütlema, et ta on võõras, et meil pole temaga mingit osa ega midagi ühist. Aga Kristus käitus äraütleva Peetrusega teisiti. Issand andis oma Inglile, kes istus tühja haua juures, kus Jeesuse Ihu oli lebanud, ülesande edastada sõnum oma Ülestõusmisest jüngritele – ja eriti Peetrusele. Päästja ei meenutanud talle tema nõrkust, vaid näitas lootust, et see õpilane – niivõrd erinev, heitlik, tuline, erilise iseloomuga, samas nii kangelaslike püüdlustega kui ka arguse varjunditega – on nagu materjal, mis karastub katsumuste tules ja muutub üha tugevamaks ja tugevamaks. Lõpuks sai ta selleks Kiviks, kelleks teda kunagi nimetas Kristus ise. Kristus koos jüngritega ilmutasid talle halastust.

Vaga süürlane Iisak ütleb, et ükskõik kui väga askeet püüab, ükskõik kui palju ta paastub või palvetab, on ta nagu viljatu puu, kui tema südames pole halastust. Ja vastupidi, kui me, vastupidiselt igasugusele inimlikule loogikale ja näilisele maisele õigusele, ilmutame halastust langenud patustanud inimese vastu, siis me astume mööda seda teed, mida käis meie Päästja ja mida mööda käivad Tema järgijad. Halastuse and avab meile Taeva ruumi, rebib meid lahti maast ja muudab kõige tulisema palve, kuid ilma halastuseta viljatuks jääva, kõige viljakamaks. See palve, justkui murrab end meie maisest reaalsusest välja ja hakkab imekergelt tõusma ülespoole, Taeva poole, kui seda saadab andestus ja halastus, millest tänane Evangelist meile räägib.

Tänase liturgilise Evangeeliumi põhiline sisu on pühendatud kahele jüngrile – Luukale ja Kleopasele –, kes olid teel Jeruusalemmast Emmause. Nad rääkisid kurvalt ja pettunult sellest, mis neil päevil Jeruusalemmas oli juhtunud. Nende juurde tuli Kaaslane, kes hakkas nendega vestlema. Nad, oma väikese usu tõttu, rääkisid Talle oma pettumusest, et nad olid lootnud, et See, kelle järel nad olid käinud, päästab Iisraeli. Aga nüüd oli Ta surma mõistetud ja juba kolmandat päeva hauas. Midagi sellist, mida nad olid lootnud, ei olnud juhtunud. Tõsi, mõned naised olid rääkinud, et Ta on üles tõusnud, aga see kõlas neile kuidagi kummaliselt. Kaaslane hakkas neid noomima, et nad, olles tuttavad prohvetikuulutustega tulevasest Messiast, avaldasid nüüd siiski kahtlust.

Kui nad jõudsid Emmausesse, istus Kaaslane koos nendega õhtusöögile ja murdis leiba. Alles siis langes nende silmadelt uskmatuse loor, mis oli varjanud neilt igasuguse lootuse. Nad tundsid oma Jumaliku Õpetaja ära leivamurdmises. Nad meenutasid seda hämmastavat osadust ja tol hetkel veel arusaamatut Issanda ilmumist, kes oma sõnadega: «See on Minu Ihu, see on Minu Veri» hämmastas oma jüngreid ja samal ajal andis neile Iseenda tulevasteks sajanditeks ja aastatuhandeteks Jumalikus Euharistia müsteeriumis. Möödanud ja tänapäeva põlvkonnad tunnevad Risti löödud ja Ülestõusnud Issanda Jeesuse Kristuse ära Issanda Ihu ja Vere vastuvõtmise kaudu. Selle tänase evangeeliumilugemise juures on veel üks eriline joon. Luukas ja Kleopas lähevad Jeruusalemmast Emmausesse. Emmaus asub rohkem kui 10 kilomeetri kaugusel Jeruusalemmast lääne suunas. Siin on samuti mingi allegooriline tähendus ja mõte. Kui me liigume lääne poole, ehk loojuva päikese poole, mis sümboliseerib lootuste hääbumist, pettumust, kahtlust ja meeleheidet, siis me ei märka teekonnal Issandat, kes kõnnib meie kõrval, me ei tunne Teda ära oma igapäevases elus. Kuid Issand on pidevalt meiega. Kui jüngrid tundsid Issanda ära, otsustasid nad otsekohe, hoolimata hilisest ajast ja enam kui kümnekilomeetrisest teekonnast, tagasi Jeruusalemma minna. Nad kavatsesid kuulutada, et nad olid näinud Kristust.

Nad lähevad ida poole hoopis teistsuguse südamehoiakuga, nad jooksevad rõõmuga, täis usku ja lootust. See on teekond läbi elu, suunaga tõusva päikese poole – Õigluse Päikese poole –, mis hajutab kõik tormipilved meie eluteelt ja tõmbab meid meelega ja südamega ülespoole, taevase Isamaa poole. See on õige tee kristlase jaoks. Sellel teel ei ole kahtlusi, vaid on usk ja lootus, armastus ja halastus. Just neis tunnetame me Issandat ja näeme Teda usu silmadega praegusel ajal. Kristlased oma uskliku südame silmadega on näinud, näevad ja jätkavad Kristuse Ülestõusmise nägemist ning kummardavad Risti löödud ja Ülestõusnud Issandat.

Kristuse Ülestõusmine on see püha, mil me tunneme oma surematust erilise selgusega, mõistame seda mitte mõistusega, vaid usu silmade ja lootusest täidetud südamega. Me tajume oma lähedust Kristusele ja Tema armastust meie vastu. Me näeme seda armastust kuni ristil surmani ja teame, et Jumal armastab igaühte meist vaatamata meie vigadele, ebatäiuslikkusele, pahedele ja pattudele. Kui Issand meid nõnda on armastanud, siis milliseid muid püüdlusi ja soove võiksime endale soovida oma eluteel?!

Ma õnnitlen teid kõiki, armsad vennad ja õed, selle püha puhul – Kristuse võidu puhul surma üle, valguse võidu puhul pimeduse üle, armastuse võidu puhul olematuse tühjuse üle. Las Ülestõusnud Kristus olla igaühe meie elu teel alati ustav Kaaslane ning meie omalt poolt näeksime, tunneksime ja kummardaksime Teda alati.

Kristus on üles tõusnud!

Tõesti on üles tõusnud!