Tallinna ja kogu Eesti metropoliit EUGENI jutlus Pühtitsa kloostris 28. augustil 2018. aastal
Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel. Kõigil aegadel on inimesi vaevanud küsimus elu mõttest. See küsimus purunes surma loogikakivi vastu. Erinevad religioossed ja filosoofilised voolud selgitasid surma fakti erinevalt, püüdes tagasihoidlikult piiluda selle piiri taha ja anda seletus sellele, mis saab pärast maise elu lõppu. Tänapäeva ilmalik ühiskond püüab surmast üldse mitte rääkida. Kaasaegne inimene elab nii, nagu ta elaks igavesti. Me näeme sageli näiteid siit ilmast lahkumisest. Ometi tõrjub tänapäeva inimene surmamõtte eemale ja tahab elada igavesti. Tema ümber kõik ütleb justkui, et surmast ei tasu mõelda.
Täna meenutame sündmust, kui rääkida ilmaliku, mittereligioosse keelega, siis samuti surma fakti. Kuid Kirik ei nimeta seda püha surmaks, vaid Uinumiseks. Täna me meenutame ja isegi pidulikult tähistame inimese lahkumist siit maailmast, keda Kirik nimetab "ülem kui keerubid ja palju ausam kui seeravid". Jumalaema on seatud kõrgemale kui kogu Inglite maailm. Tänapäeva ühiskonna loogika vaatevinklist on absurdne tähistada surma. Muidugi võib meenutada mõne inimese elu, kes on olnud suure tähtsusega näiteks riigi või ühiskonna jaoks, mäletada tema teeneid riigi või rahva ees. Pidulik surma ülistamine tundub mõistusele arusaamatu.
Kuid Kirik on alati õpetanud, et selle ajalikku elu lõppedes inimese elu ei lõpe. Teatud hetkel muutub inimkeha tuhaks, aga tema hing on igavene. Täna meenutame seda üleminekut ajalikust olemisest igavesse ellu. Milline peaks olema inimese igavene elu? Surm hirmutab ilmalikku inimest, teda hirmutab üleminek kuhugi mitteolemasollu. Vahel hirmutab see üleminek ka meid, kristlasi. Miks?
Inimene on loodud Jumala näo ja sarnasuse järgi. Kuid oma patususe tõttu on Jumala kuju inimeses tumenenud. Mida rohkem see on pattude poolt tumestatud, seda kaugemal seisab inimene Jumalast. Olles Jumalast kaugenenud, hirmutab inimest loomulikult ise ülemineku fakt igavesse ellu.
Neitsi Maria näitas meile inimese kuju, kes elas selles nähtavas maailmas, kes samuti kannatas ja muretses. Eriti valuliselt koges Ta seda Risti ees, nähes ristilöödavat Jumalikku Poega. Olles puhta hingega, läks Tema täiesti valutult üle igavesse ellu.
Igaüks meist, püüeldes õndsasse igavikku, peab kõigepealt teadvustama oma patusust. Paljas igavik iseenesest ei tähenda veel midagi. Peavad olema kaks peamist tingimust: usk Jumalasse ja meie igaühe viibimine Jumalas, see tähendab osadus Jumaliku Tõega. Viibimine Jumalas ongi vaimulik elu. Ajalik elu on meile antud, et valmistuda igaveseks eluks. Nii nagu Saarovi vaga Serafim räägib kristliku elu eesmärgist. Kristliku elu eesmärk on Püha Vaimu, rahumeelse vaimu stäämine. Erinevad pikad palvused, paastumised – see kõik on vahend. Ilma nendeta pole võimalik saavutada põhieesmärki, kuid need on siiski vaid vahendid. Samamoodi on ka see ajalik elu vahendiks igavese, õndsa elu saavutamiseks.
Täna, kui me meenutame Jumalaema üleminekut igavesse ellu, peavad meie mõtted olema kõigepealt suunatud Jumala ja Neitsi Maarja poole, et käies läbi selle ajutise elu tee, läheneda Jumalale, see tähendab puhastada oma hing patust. Olgu tänane sündmus – Jumalaema Uinumise mälestus ja selle sündmuse pidulik tähistamine – meile kõigile meeldetuletuseks, et me peame läbima selle ajutise elu teekonna nii, et selle lõpp ei oleks meile surm, vaid Uinumine. Aamen.