Tallinna ja kogu Eesti metropoliit EUGENI jutlus Pühtitsa kloostris 21. oktoobril 2018. aastal

Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel. Igal jumalateenistusel kuuleme Pühakirja lugemist. Tänases evangeeliumilugemises kuulsime, kuidas Issand koos oma jüngrite ja rahvahulgaga lähenes Naini linnale. Neile tuli vastu leinarongkäik – viidi matmisele lesknaise ainsat poega. Ja Issand äratas selle noormehe surnuist üles. Tavaliselt lähenesid evangeeliumis Päästjale haiged ise ja palusid Talt tervenemist. See on üks väheseid juhtumeid, kus keegi ei palunud Temalt imetegu. Tasub selle üle tõsiselt mõtiskleda.

Issand hoolitseb iga inimese eest. Ta on alati meiega, sest Ta kannab hoolt meie päästmise eest. Issand külastab meid kõiki, kuid me ei pruugi seda alati märgata. Mõnikord võime me nuriseda Jumala peale, sest meie elus läheb kõik halvasti. Siis hakkame mõtlema, et Issand on meid hüljanud. Mõned pühakud muretsesid selle pärast, et Issand on nad jätnud, kuna nende elus oli kõik hästi. Tundub, et selles ei ole mingit inimlikku loogikat. Tuleb lihtsalt õppida tundma Jumala armu. See on ilmselt iga inimese kogu elu kogemus.

Eile toimus selles pühas Kloostris tähendusrikas sündmus, oluline sündmus kogu meie Kiriku jaoks – leiti kanoniseeritud ja pühakute hulka arvatud õnnis staaritsa Jekaterina Pühtitsast pühad säilmed, kes oli siin kloostris vaimselt võidelnud. Kui me loeme pühakute elulugusid, mõtleme sageli, et see või teine pühak saavutas oma elu jooksul suuri vaimulikke tegusid, ja elas mitu sajandit tagasi, kuskil Egiptuse kõrbes, Palestiinas või Venemaa keskosa metsades. Õnnis staaritsa Jekaterina on ilmne näide sellest, et pühadust on võimalik saavutada ka meie päevil. Kui me loeme pühakute elulugusid, näeme, et nende vaimulikud teod olid väga erinevad. Mõned said kuulsaks imede toimepanemisega, teised etteennustamise andega, keegi äärmise askeesi ja paastumisega, mõni aga ei suutnud füüsiliselt karmilt paastuda, sest ta oli voodisse aheldatud haiguse tõttu. Aga kõik see ei takistanud neil saavutamast pühadust.

Apostel Paulus ütleb, et kus on Püha Vaim, seal on vabadus. Me arutame väga palju vabaduse üle. Tavapärases elus ütleme, et kui inimene rikub seadust, siis ta jääb vabadusest ilma. Möödub mingi aeg, ta vabastatakse vangistusest ja ta saab oma vabaduse tagasi. Ülemusele alluvad tema alluvad, lapsed alluvad oma vanematele. Inimsuhted kannavad tihti sellist iseloomu, et vabadusest rääkida ei saa. Kas apostel Paulus mõtles sellist vabadust? Ei, ta räägib vabadusest, mis on Jumalas, Kristuses, Pühas Vaimus. See vabadus omandatakse terve elu jooksul. See ei ole mööduv seisund. Samamoodi ka Armastus – see ei ole mööduv tunne, vaid see on hinge seisund.

Saarovi vaga Serafim ütleb, et kristliku elu eesmärk on Püha Vaimu, rahuliku vaimu omandamine. See ongi Jumala Vaim, mis annab inimesele vabaduse. Paljud võivad küsida: „Mis vabadus see siis on?” Ma pean ju hoolitsema oma lähedaste eest. Ja see on tõsi. Kirik nõuab, et vanemad hoolitseksid oma laste eest, lapsed oma vanemate eest, kui nood on jõudnud kõrgesse ikka, ülemused peavad hoolitsema oma alluvate eest, alluvad peavad hoolikalt täitma neile usaldatud ülesandeid. Kõigis nendes suhetes ilmneb, kui palju inimene on ühe või teise suhte ori.

Me ütleme: „Mina olen Jumala ori.” Aga mida me nende sõnadega tegelikult mõtleme? Sageli kasutame neid sõnu kergemeelselt ja pealiskaudselt. Tõeline Jumala ori on see, kes seab oma elus Kristuses elamise kõige tähtsamale kohale. Isegi kui tal on olemas mingid materiaalsed hüved, ei takista need tal päästet saavutamast, sest ta ei ole nende hüvede ori, vaid ta on tõeline Jumala ori. See inimene, kes on materiaalsete hüvede ori, ei saa olla Jumala ori. Vastupidi: tõeline Jumala ori ei saa olla asjade ja varade ori. Need on vastastikku välistavad seisundid. Seepärast iga pühak saavutas teatud määral vabaduse Pühas Vaimus. Ka meie kõik peame püüdlema selle poole. See pühak, kellest on teatud juba sajandeid, ja see, kes alles viimastel aastatel on vaimselt võidelnud ja saavutanud pühaduse, nagu õnnis Jekaterina Pühtitsast, kelle säilmed viibivad nüüdsest selles pühas kirikus. Tõstkem siis oma palved Issanda poole, et Ta kinnitaks meid arusaamises, mis on meie elus kõige olulisem. Kõige olulisem on võitlus patu vastu, mis võib meid viia selleni, et me saame tõeliselt Jumala orjadeks. Aidaku meid selles Issand kõigi pühakute palvete läbi. Aamen.