Kašira ülempiiskopi Feognosti jutlus Pühtitsa kloostris 23. oktoobril 2019. aastal

Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel. Tänane evangeeliumilugemine jutustab meile, kuidas Kristus Päästja koos oma jüngritega ületas Galilea merd. Neid tabas torm, aga Issand justkui magas. Torm oli nii hirmus, et jüngrid hakkasid Teda äratama ja paluma abi. Varsti Issand manitseb tormi ja tuul vaibub. Seejärel ütleb Ta sõnad, mis puudutavad otseselt ka meid: „Miks teil ei ole usku?”

Laev on Kirik, torm ja järv – see maailm, ning Issand on laeva Kapten. Kui meie hirmu ja paanikaga täitume, siis mõtleme koos jüngritega, et Issand on justkui uinunud. Aga Issand jälgib meid väga tähelepanelikult – kuidas me sellesse tormi suhtume. Kui meil on usk, siis Issand vaigistab tormi. See usk, millest Issand räägib, teeb imesid. Usk eeldab usaldust. Ja kui on olemas usaldus, siis peab olema ka ustavus. „Ole ustav surmani, ja ma annan sulle elupärja!”

Kui me usume, usaldame ja oleme ustavad, siis võime olla kindlad, et Issand ei lase uppuda laeva, millel me oleme. Tema on tormide ja merede, maa ja taeva Valitseja. Me ei peaks raiskama oma jõudu hirmudele, mis lõhuvad meid ja ümbritsevaid. Hirm on mitte muu kui tunnistus uskmatusest. Kui inimene usub, siis ta ei karda. Kui inimene kardab, siis tähendab see, et ta ei usu. Usk ei ole ainult voorus, vaid ka elulise tähtsusega tingimus. Ilma usuta on võimatu elada. Usklik inimene sureb vaid korra elus, aga uskumatu inimene sureb sada korda päevas. Hirmud lämmatavad uskmatu inimese, aga usklik inimene on avatud Jumala ees ja teab, et kui Issand ei võta tema hinge, siis see ei lahku ise. Usku omades on elu usaldusväärne ja kindel, me oleme kaitstud, kui me usume. Selleks on vaja usaldusega anda end Jumala hoolde. Kui me usaldame end Tema kätte, siis võtab Issand meid oma kätele. Õnnistatud on inimene, kes on kogenud usu elu, jõudu ja kindlust. Usk teeb inimese võitmatuks, kartmatuks ja ustavaks. Meie elu vältimatu tingimus on uskuda, et Issand on merede, vetemasside, taeva, maa ja iga inimese Valitseja.

Juba Vanas Testamendis on märgatud ja öeldud: „Ärge lootke vürstide peale, inimlaste peale, kelle käes ei ole abi! Kui tema vaim välja läheb, siis ta pöördub tagasi oma mulda; selsamal päeval kaovad tema kavatsused.” Õnnistatud on inimene, kes loodab Issandale. Koos lootusega Jumalale peab inimene ka tunnistama oma usku, ja usu tunnistuseks on tema teod. „Usk ilma tegudeta on surnud.” Just tegudega tunnistame me, kui tugev on meie usk ja kas meil üldse on usku. Need teod väljenduvad meie suhtumises ligimestesse, meie suhtumises Jumalasse, meie kuulekuses. Issand vaatab meid. Kui me mõtleme, et Ta justkui uinub, siis eksime me sügavalt. Issand ei maga ega tukasta, Ta lihtsalt jälgib, kas me oleme Talle ustavad mitte ainult sõnadega, vaid ka tegudega.

Täname teid kõiki teie pühade palvete eest. Eile õhtul edastasin kallisemale Ema Iguumenjale ja õdedele tänusõnad Pühimalt Moskva ja kogu Venemaa patriarh Kirillilt teie pühade palvete, teie ustavuse eest usus, teie vaimse pingutuse eest, selle eest, et Pühtitsa õlilambike särab kogu maailma jaoks. Nii nagu meie maa pealt näeme taevast, nõnda nähakse taevast ka maad. Pühtitsa on üks neist õlilampikestest, mida Issand ja inglid näevad. Jumal andku meile, et me ei langeks meeleheitesse ega kahtlusse, vaid usuksime, et Issand ei maga – Ta on alati meiega, Ta on esimene ja viimane, alfa ja oomega. Ainult Jumalas oleme me võitmatud. Aamen. Õnnitlen Pühade Kristuse Andide vastu võtnud vendi ja õdesid! Tänagem Jumalat: Au Sinule, Jumal! Au Sinule, Jumal! Au Sinule, Jumal!