Tallinna ja kogu Eesti metropoliit EUGENI jutlus Pühtitsa kloostris 21. aprillil 2020. aastal

Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel. Just praegu kuulsime evangeeliumilõiku, mis jutustab sündmustest kolmandal päeval pärast meie Issanda Jeesuse Kristuse ristilöömist, s.t Kristuse Ülestõusmise päevast (Lk 24:12–35). Päev oli juba õhtusse jõudmas – see oli pühapäeva lõpuaeg. Luukas ja Kleopas olid teel Jeruusalemmast Emmausesse ja arutlesid Suurreede sündmuste üle. Nende juurde tuli üks Rändur ja hakkas nendega vestlema. See oli Kristus ise, kuid nad ei tundnud Teda ära. Kõneldes Kristuse ristilöömisest, avaldasid nad Rändurile oma hämmingut – kas Ta siis tõesti ei tea, mis on Jeruusalemmas juhtunud? Rändur tunneb huvi, ning nad hakkavad Talle jutustama kõigest toimunust, öeldes: „Aga meie lootsime, et tema ongi see, kes Iisraeli rahva lunastab. Ometi on täna käes kolmas päev pärast kõige selle sündimist.” (Lk 24:21). Nendes sõnades peitub kahtlus, kuigi nad olid tunnistanud Kristust Messiana, Jumalikku Õpetajana ja Jumala Pojana. Tuletagem nüüd meelde veel mõned olulised faktid.

Jeruusalemma Minemise püha tähistab Õigeusu Kirik viimasel pühapäeval enne Ülestõusmispüha. See on üks kaheteistkümnest suurest kirikupühast ja seda nimetatakse ka Palmipuudepühaks. Rahvahulk juubeldab ja tunneb suurt rõõmu, hüüdes: „Hoosanna Taaveti Pojale! Õnnistatud olgu see, kes tuleb Issanda nimel!” (Mt 21:9). Jüngrid rõõmustavad, sest nende Õpetajat võetakse vastu pidulikult. Kuid Kristus teab, kuhu Ta läheb. Issand läheneb oma ristisurmale. Kristus oli neile korduvalt öelnud, et Ta peab minema Jeruusalemma, saama äraandmise ohvriks, olema risti löödud ja kolmandal päeval üles tõusma. Jüngrid teadsid seda, kuid ilmselt ei mõistnud seda täielikult, sest nad polnud veel saanud Püha Vaimu valgustust. See sünnib hiljem, Viiekümnepäeval.

Kristus palvetab Ketsemani aias veretilku higistades, teades, et kohe peab sündima see, mis on ette määratud. Jüngrid aga magavad. Nad ei olnud endiselt täielikult mõistnud nende sündmuste tähendust, mis pidid peagi aset leidma. Ristile eelneval õhtul, kui Kristus istub koos oma jüngritega lauas, lausub Ta: „Üks teist reedab mind.” Jüngrid on üllatunud ja küsivad: „Ega ometi mina see ole, Issand?” (Mt 26:22). Ka Juudas küsib, ning Kristus paljastab ta reetmise.

Kõik need sündmused panevad meid mõtlema, miks ikkagi üks Kristuse lähimatest jüngritest Teda reetis, teine Temast lahti ütles ja ülejäänud laiali põgenesid, kui Kristus vahistati. Ilmselt arvab igaüks meist, et kui me oleksime olnud nende sündmuste tunnistajad, oleksime kindlasti olnud nende seas, kes hüüdsid: „Hoosanna Taaveti Pojale!” Ja kindlasti mitte nende seas, kes hüüdsid: „Löö Ta risti, löö Ta risti!” Aga tegelikult olid need ühed ja samad inimesed.

Kui mõtleme oma isikliku elu üle, siis näeme, et tihti hüüame: „Hoosanna Taaveti Pojale!” siis, kui meil kõik hästi läheb. Võib-olla me ei ütle kunagi sõnadega: „Löö Ta risti!”, kuid meie teod ja patud näitavad, et oleme pigem nende seas, kes hüüdsid vihaga: „Risti Ta! Risti Ta!” See ongi tõeline tarkus – teada, kus olla. Pühakud tõestasid, et nad jäid Kristuse juurde igasugustes katsumustes.

Suur Paast on lõppenud. Kirik kutsus meid patutunnistamisele. Patutunnistamine on meie pääste tingimus. Nüüd on saabunud rõõmsad ülestõusmispühade päevad, kus põlvitamised on ajutiselt peatatud. Aga kutset patutunnistamisele ei ole keegi tühistanud. See jääb püsima ning kajab alati Kiriku teadvuses, Pühakirjas ja Pärimuses. Kristuse avaliku teenistuse alguses kuulutas Ristija Johannes: „Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!” (Mt 3:2). Kirik, teades meie nõrkusi, ei sunni meid olema pidevalt rangetes paastudes ja pikkades palvetes, vaid annab teatud leevendusi. Just nüüd ongi rõõmu ja kergenduse aeg. Aga kas see rõõm suudab puudutada meie südant?

Kristuse Ülestõusmise sündmusi ei saa vaadelda lahus Suure Reede ristikannatustest. Kui me räägime Suure Reede ristikannatustest, võib meis tekkida mulje, justkui surm oleks saanud võidu Jumalinimesest – Ta oli ju häbistatud ja ristil löödud nagu kurjategija. Kuid alles Kristuse Auülestõusmise sündmus paneb meid mõistma seda, mida ütleb püha Johannes Kuldsuu: „Surm! Kus on sinu astel? Allilm! Kus on sinu võit?” Ei ole enam ei astelt ega võitu surmal. On Võitja, on meie Issanda Jeesuse Kristuse võit surma üle – ja see võit annab meile lootuse üldisele ülestõusmisele.

Kust me kõike seda teame? Mõnes mõttes oleme me oma südames endiselt paganad. Tuletagem meelde, et esimestel kolmel sajandil pärast kristluse leviku algust pöördusid paljud paganad Kiriku ja Kristuse poole. Aga mis sai neile siis takistuseks? Paganliku mõttemaailma jaoks oli jumalus karistav jõud, keda tuleb õigel ajal lepitada mingi ohvri või annetusega. Kas me ei ole paganad oma südames, kui püüame samuti Jumalat lepitada ohvrite ja annetustega? „Murtud ja purukslöödud südant ei põlga Jumal” (Ps 51:19). See ongi kogu meie pääste filosoofia. Paganale oli arusaamatu, et Jumal õpetab alandlikkust, ligimesearmastust, andestamist ja isegi vaenlaste armastust. Veelgi enam – pagan ei suutnud mõista, miks Jumal ise oli risti löödud. Need on küsimused, millele maise maailmavaatega inimese jaoks ei ole vastuseid.

Osalise vastuse sellele küsimusele said pühad isad. Issand avas oma saladusi tänu nende vaimsetele pingutustele, palveelule ja meeleparandusele. Nad tõusid mööda vaimsete vooruste redelit. Meile on ilmutatud vaid nii palju, kui on kasulik meie päästeks. Tunda Jumalat täielikult me ei saa – ega hakka ka iial saama. Üks püha isa ütleb, et Jumal on vee ookean, aga meie oleme üksainus veepiisk. Isegi see võrdlus ei anna selget määratlust, kes on Jumal. Sest ükskõik kui suur ookean ka poleks, teadlased suudavad lõpuks arvutada selle mahu ning piisa osa selles. See oleks omamoodi Jumalikkuse piiramine.

Püha apostel ja evangelist Johannes Jumalasõnaõpetaja on öelnud: „Jumal on armastus” (1Jh 4:8) — ja selles on kõik öeldud. Meie ei pea targutama ega püüdma inimliku mõistusega haarata neid jumalikke saladusi. Meile on selge see, et Jumal tuli sellesse maailma. Me teame seda nende ilmutuste kaudu, mille Jumal ise on andnud ning mida pühad isad kinnitasid oma voorusliku elu ja kogemusega. Jumal tuli maailma, võttis inimliku ihu, sai inimesega sarnaseks kõiges, välja arvatud patus, jäädes samal ajal täielikult Jumalaks. Veelgi enam — Issand läks vabatahtlikult Ristile ja tõusis surnuist üles meie päästmiseks. Seepärast palvetagem evangeeliumi sõnadega: „Ma usun, aita mind mu uskmatuses!” (Mk 9:24) Olgu Päästja see, kes kingib meile arusaamise, et Tema tulek maailma oli just meie päästmise pärast. Aamen.