Tallinna ja kogu Eesti metropoliit EUGENI jutlus Pühtitsa kloostris 10. jaanuaril 2021. aastal

Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel. Armsad vennad ja õed, jätkame suure sündmuse – meie Issanda Jeesuse Kristuse Päästja maailma tuleku – pühitsemist. Tänane pühapäev on esimene pühapäev pärast Kristuse sündimise püha, mida kutsutakse pühapäevaks pärast Kristuse sündi. Täna austab püha Kirik õigeid Joosep Naatsaretist, kuningas Taavetit ja Issanda venda Jakobus.

Vanasti oli komme, et eakad inimesed võtsid oma hoole alla noore Neitsi, kes oli pühendatud Jumalale. Nii võttis Joosep Naatsaretist enda kaitse alla Neitsi Maarja. Evangeeliumist teame, et kuuldes Neitsi Maarja rasedusest, kavatses Joosep Teda salaja ära saata, ent talle ilmus Issanda ingel, kes kuulutas, et laps on eostatud Pühast Vaimust (Mt 1:21). Neitsi Maarja oli pärit Taaveti soost. Kuningas Taavet laulis oma psalmides Päästja tulemisest maailma ning kiitis seda, kes pidi saama Tema Emaks. Issand ise sisendas talle neid mõtteid, kui vaga inimesele, ning pani ta huultele laulud, mis kuulutasid suurimaid tõdesid.

Apostel Jakobus, Issanda vend, oli Joosepi poeg tema esimesest abielust. Pärast Issanda Ülestõusmist sai temast esimene Jeruusalemma piiskop ning karjaskond tunnustas teda täielikult. Täna austabki püha Kirik just neid isikuid. Aga kuidas jääb Kristusega?

Ta on alles Jumalalaps, mähkmetes ja näiliselt nii abitu. Ta tuli maailma ning sai inimeseks, samasuguseks nagu meiegi, kuid ilma patuta, ning jäi ühtaegu Jumalaks. Inimlik mõistus ei suuda seda iial lõpuni haarata. Nõnda otsustas Jumalatahe päästa langenud inimsoo. Inimkond, eeskätt Iisraeli rahvas, oleks pidanud Jumalalapse vastu võtma suurima rõõmuga. Ent mida me näeme?

Tänases Evangeeliumilugemises ilmub Joosepile ingel, kes annab käsu põgeneda Egiptusesse, sest Herodes püüab last tappa. Siimeon Jumala Vastuvõtja, kes oli saanud tõotuse, et ta lahkub siit ilmast alles siis, kui ta on näinud Jumalalast, on kurb, sest Ta tuleb siia maailma justkui rahvaid lahutama.

Tuletagem meelde evangeeliumilugu, kus Kristus sõidab eeslil Jeruusalemma. Rahvas võtab Teda rõõmsalt vastu, hüüdes: „Hoosanna Taaveti Pojale!”, ent Kristus on nukker. Miks? Ta teab, et Ta läheb vastu Ristilöömisele. Juba mõne päeva pärast hüüab seesama rahvahulk: „Löö Ta risti! Löö Ta risti!” Miks siis tervitas rahvas Kristust nii rõõmsalt, kui Ta Jeruusalemma sisenes? Sest vahetult enne seda oli Kristus suure inimhulga nähes üles äratanud õiglase Laatsaruse. Laatsaruse ülestõusmise ime levis hetkega kõikjale. Rahvahulk võttis Päästja vastu lootusega saada ise mingit abi. Kristus, kui Ta tervendas inimese kehalist haigust, tervendas ennekõike inimese haigestunud hinge. Siiski tajus rahvas seda puhtalt ainelises mõttes. Juudamaa oli toona roomlaste võimu all, ning paljud uskusid, et ilmub Iisraeli rahva kuningas, kes tõrjub vihatud roomlased minema, rajab maise kuningriigi ning nii saaks õitsev Iisraeli rahvas esikohale.

Kristus kutsub meid saama Tema orjadeks. Iga kaasaegne inimene ei mõista, kuidas võib kutsuda orjusesse. Ajaloo põhjal on teada, et esimene sajand oli orjanduslik ajastu. 1. sajandi orjad olid inimesi, kes olid kaotatud sõdades. Orjapidajal oli õigus isegi nende elu võtta. Orjal oli orjanduslikus ühiskonnas loomulik püüe vabaduse poole – see on inimlik, sest igaüks tahab parandada oma elutingimusi. Kui nüüd käsitleda inimõigusi tänapäeva maailmas, näeme paraku, et inimene on orjastatud pea igal sammul – ta on seotud oma asjadega, mõtetega jne. Kõige hirmsam on see, et ta ei teadvusta endale oma orjastatust. Kristus aga kutsub hoopis teistsugusesse „orjusse”. Jumala ori on vaga inimene, kes elab Kristuse käskude järgi. Tõeline Jumala ori ei taha sellest kunagi vabaneda, sest orjus Jumalas teeb inimese hoopis täiesti vabaks. Palvetagem, et meil tekiks eelkõige soov saada Issanda orjadeks. Aamen.