Tallinna ja kogu Eesti metropoliit EUGENI jutlus Helge nädala neljapäeval Pühtitsa kloostris 6. mail 2021. aastal
Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel. Kristus on üles tõusnud! Tõesti on üles tõusnud! Ülestõusmispüha tervitus on kõlanud juba sajandeid. See tunnistab, et Kristus on üles tõusnud. Vastates neile sõnadele, kinnitame, et Kristus on tõesti üles tõusnud. Mõelgem, mis oleks saanud ilma Kristuse Ülestõusmiseta?
Kaks tuhat aastat tagasi tuli maailma erakordne Inimene. Inimkonna ajaloos on olnud arvukalt silmapaistvaid isikuid. Poiss Jeesus hämmastab varisere ja seadusetundjaid oma tarkusega. Kristus asub avalikku teenistusse ja jutlustab kolm ja pool aastat. Kõik panevad imeks Tema kuulutust. Iisraelis räägitakse, et on ilmunud uus suur Prohvet. Ka Vana Testamendi ajal olid prohvetid, kes jutlustasid ja andsid edasi Jumala tahtmist.
Kristusel oli vaid 12 jüngrit. Teame, et paljud tolle aja suurimad filosoofid rajasid terveid koole, neil oli palju õpilasi ja suur hulk poolehoidjaid. Kristus jättis maha võrdlemisi lühikese raamatu – püha Evangeeliumi. Seevastu mõned filosoofid on jätnud järele tohutult palju kirjutisi. Pole selge, kuidas sedavõrd silmapaistvat Inimest võidi risti lüüa. Seda võib seletada asjaoluga, et Teda mõisteti ebaõiglaselt hukka. Paljud väljapaistvad inimesed on samuti kannatanud laimu tõttu ja võetud elult.
Inimlik kohtuotsus ei saa kunagi olla täiesti õiglane, sest ainsana võib olla täiesti õiglane vaid Jumala Kohus. Inimeste kohtuotsust langetavad siiski patu poolt rikutud inimesed, mistõttu võidakse teha patuseid otsuseid. Sellest vaatepunktist võiks väita, et Kristus ei erinenud kuidagi „märkamatult” muude väljapaistvate isiksuste seas. Tänapäeval on paljud nõus, et Kristus õpetas palju head, näiteks vooruslikku elu. Tõepoolest, Tema ütlused on inimesele kasulikud. Ometi kipuvad inimesed asetama Kristust ühele pulgale Muhamedi, Buddha ja muude inimkonna suurimad filosoofidega. Vaadates asjadele sellise nurga alt, näiks tõesti, et kõik on justkui üheväärsed.
Me teame, et pärast Kristuse ristil kannatamist järgnes Tema Ülestõusmine. Just Ülestõusmine asetab Kristuse hoopis teisele tasandile. Tegelikult on „teine tasand” väljendina juba omamoodi piirang Jumala väele, mida pole võimalik inimliku sõnaga täielikult hoomata. Kristuse Ülestõusmine on sündmus, mida pole kunagi varem ajaloos juhtunud ja mis ei kordu enam ka tulevikus. Antikristus tuleb ja meelitab paljusid arvukate imedega. Kui aga Ülestõusmisesse mitte uskuda, siis jääb Kristus lihtsalt tavaliseks filosoofiks eri suurkujude seas. „Kui Kristust ei ole üles äratatud, on meie usk tühine” ütleb apostel (1Kr 15:12–14).
Kristus on üles äratatud surnuist, uudseviljana magamaläinutest (1Kr 15:20). Me loodame ja usume, et kord toimub üldine ülestõusmine, mille osaliseks ka meie saame. Kristus rajas Kiriku, milles meil on võimalus käia päästeteed. See on põhimõtteline erinevus Kristuse kui Jumal-inimese tulekus siia maailma. Vaimses vaates märkab iga usus kinnitatud pühak, kes on kõrgel vaimsel astmel ja vaatleb Kristuse elu, et Tema kuulutus ei ole mingi lihtne õpetus. Kristuse lihtsates tähendamissõnades peitub sügavus, mis juhatab inimesi pääsemisele. Kristuse õpetus omandab hoopis uue tähenduse, kui arvesse võtta Tema maist elu ja Ülestõusmist. See ei mahu tavaliste ega ka suurepäraste filosoofide õpetuste raamidesse. Kristust ei või kõrvutada lihtsalt mõne väljapaistva inimesega – Ta on Jumal-inimene ning kõrgem igast inimlikust suurkujust. Kristus on üles tõusnud ja kinkinud meile lootuse meie endi ülestõusmiseks. Aamen.