Tallinna ja kogu Eesti metropoliit EUGENI jutlus Pühtitsa kloostri Eelija skeetas 2. augustil 2021. aastal

Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel. Täna tähistab Vasknarva prohvet Eelija kirik oma aujärjepüha. Prohvet Eelija elas 9. sajandil enne Kristuse sündi. Mõnikord küsivad inimesed, mis on prohvetlik teenimine, ning arvavad, et prohvet on pelgalt tuleviku ennustaja. Tulevikku nägid ette ka suured pühakud. Pühakud ei teadnud kõike. Pühakute elulugudest saame teada, et osale neist oli ilmutatud nende endi surm, teiste inimeste surm või suured sündmused riigi ja ühiskonna elus. Samuti on teada, et Jumala loal võis ka saatan, kasutades inimese langenud loomust, mõnikord tulevikku aimata. Kes siis prohvet ikkagi on?

Prohvet on Jumala tahte kuulutaja. Prohvet Eelija prohvetlik tegevus toimus Iisraeli kuninga Ahabi valitsusajal, kes ise austas küll Tõelist Jumalat. Ent tema paganast naine Iisebel kallutas ta ebajumalateenistusele. Veelgi enam – Iisebel soovis kogu rahva pöörata ebajumalateenistusse. Prohvet Eelija päeviks oli Iisraelis koguni 450 Baali prohvetit. Prohvet Eelija sai Jumalalt käsu kuulutada Issanda tahet nii Iisraeli rahvale kui ka kuningas Ahabile. Prohvet Eelija palve peale karistas Issand Iisraeli rahvast kolm ja pool aastat kestnud põuaga. Alguse sai ränk nälg, kuid rahvas ei võtnud sellest ikka veel õppust.

Et lõpetada rahva kannatused, läheb prohvet Eelija kuningas Ahabi juurde ja teeb ettepaneku ehitada Karmeli mäele kaks altarit: ühe Baali preestritelt ja teise prohvet Eelijalt tõelise Jumala teenimiseks. „See, kelle altarile langeb tuli taevast,” ütles Eelija, „tähistab, kelle Jumal on tõeline.” Kuningas nõustus. 450 Baali preestrit hüüdsid asjatult oma ebajumalate poole – ohver jäi siiski toomata. Seejärel tõstis ainuisikuliselt prohvet Eelija oma palve Jumalale, ja silmnähtavalt langes taevast tuline leek, mis neelas altarile seatud ohvri. Issand näitas prohvet Eelija palvete läbi, kes on Tõeline Jumal.

Prohvet on esmalt vale paljastaja. Heitkem pilk tänapäeva elule: igaüks meist on ilmselt puutunud kokku olukordadega, kus paljastatakse ligimese eksimus. Inimesele on antud võime analüüsida nii enda kui ka teiste tegusid. Oma patule kalduvuse tõttu püüame end enamasti õigustada ja teisi hukka mõista. Kuidas vältida ligimese noomimisel langemist hukkamõistu? Kas meil on üldse vaja teisi noomida? Me võime võtta eeskuju prohvet Eelijast. Tema kuulutas Jumala tõde ja selles pole pattu. Teame Pühakirja sõnu: „Ärge mõistke kohut, et teie üle ei mõistetaks kohut” (Mt 7:1). Tõepoolest, peame alati neid sõnu kohaldama iga oma teo ja isegi mõtete suhtes. Samas on olemas ka teine Pühakirja koht, kus Kristus ütleb variseridele: „jätate kõrvale õigluse” (Mt 23:23). Kui loobume igasugusest kohtust, võib ülekohus hoopis kasvada.

Hiljuti tähistasime püha apostlisarnane suurvürst Vladimiri mälestuspäeva. Enne püha Ristimise vastuvõtmist oli ta üks toores ja karm pagan. Pärast ristimist toimus vürsti sisemine muutus, mis sarnanes apostel Pauluse hinges toimunuga. Vürst Vladimirist sai alandlik ja tasane inimene, ent kui ta hakkas vangistatud inimesi vabaks laskma, kasvas kuritegevus. Isegi vürsti juures viibinud piiskopid hakkasid teda manitsema, et ta ei võiks niivõrd halastav olla. Inimesed ei mõista oma patuse olemuse tõttu tihti halastust ega järeleandmist, vaid kasutavad seda iseenda kasu nimel ära.

Kui paljastame teise inimese eksimuse, ei tohi me eeskätt langeda hukkamõistu. Meil tuleb püüda sellele inimesele aidata või toetada teda valesti tehtud teo parandamisel. Vaikides võime muidu saada ülekohtu kaasosalisteks. Eriti suur on ülemuste vastutus Jumala ees, kui nad ei mõista õigust õiglaselt. Seepärast palugem tänasel päeval suure prohvet Eelija käest tarkust, et mitte langeda hukkamõistu ega saada ülekohtu kaasosalisteks. Aamen.