Tallinna ja kogu Eesti metropoliit EUGENI jutlus Suure Paastu esimese nädala neljapäeval Pühtitsa kloostris 2. märtsil 2023. aastal

Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel. Suur Paast on ilmselt inimese vaimse elu kõige tähtsam ja vastutusrikkam periood – patutunnistamise aeg. Patutunnistamisest kuuleme peaaegu igas kirikulaulus ja igas lugemises. Suure Paastu esimesel neljal päeval loetakse Kreeta vaga Andrease patukahetsuslikku kaanoni, mida loetakse täies mahus ka paastu viiendal nädalal. Suurel Paastul on ettevalmistavad nädalad – tölneri ja variseri pühapäev, kadunud poja pühapäev, Viimsekohtu pühapäev ning Aadama väljaajamise mälestus.

Kui meenutame, kuidas kaks inimest – variser ja tölner – läksid pühakotta (Lk 18:10–14). Meie igapäevaelus kannab sõna „variser“ õigeusklikus kontekstis sageli laiduväärset tähendust. Kui tahetakse öelda inimese kohta midagi ebameeldivat, nimetatakse teda mõnikord variseriks. Proovigem aga seostada variseri elu iseenda eluga. Variser tuli pühakotta palvetama – ja see on väga hea. Me peaksime alati vastama Kiriku kutsele ning käima kirikus võimalikult tihti. Esimene asi, mida variser lausub, on: „Jumal! Ma tänan Sind…“. Selles pole midagi halba. Pühad isad õpetavad, et enne, kui palume Jumalalt oma probleemide lahendamist, peame kõigepealt Teda tänama. Kõik meie jumalateenistused algavad sõnadega: „Au Sulle, meie Jumal, au Sulle“. Seega käitus variser täiesti õigesti.

Edasi lausub ta: „Tänan Sind, et ma ei ole nagu teised inimesed – röövijad, ülekohut tegijad, abielurikkujad või nagu seesama tölner.” Mõelgem, kas meist keegi ei luba endale vahel sarnast mõtet – „ma ju ei ole joodik ega narkomaan”? Ja kui ma isegi kedagi solvasin, siis kahetsesin seda. Miks mitte tänada Issandat selle eest? Esmapilgul poleks selleski midagi halba. Seejärel räägib ta oma voorustest: „Ma paastun kaks korda nädalas, annan kümnendiku kõigest, mida saan.” Meiegi peame paastu ning paljud teevad templile annetusi. Nii paistab, et oleme samasugused variserid nagu tema.

Mis siis on variseri näites taunimisväärset? Variser tegutses rangelt seaduse järgi, Evangeelium ei räägi temast ju midagi halba. Miks Issand variseri hukka mõistis, aga tölner lahkus templist õigeks mõistetuna? „… ma ei ole nagu teised inimesed.” Uhkuse tõttu pühkis variser kõik oma voorused kõrvale. Kui me täidame hulganisti erinevaid headusetegusid, peame rangelt paastu, palvetame kaua, ent lubame endale sealjuures uhkeid mõtteid, tühistab see kõik meie pingutused.

Vaga Johannes Redelikirjutaja ütleb, et uhkus lükkab inimese Jumalast eemale. Miks? Uhke inimene peab iseennast universumi keskpunktiks, Jumal on tal kuskil teises või kolmandas järjekorras. Seevastu alandliku inimese südame ja hinge igatsuste keskmes seisab Jumal. Pühad isad soovitavad pidevalt uurida oma hinge seisundit – selles aitavad nii pühis-isade kirjandus kui ka vestlused kogenud vaimsete juhendajatega. Inimesed märkavad küll ilmseid patte, näiteks kui keegi on joodik või narkomaan. Uhkust pole aga alati näha. Inimene võib käituda väliselt vaga, viisakalt, kultuurselt, nagu öeldakse tänapäeval, ent sisimas võib tal olla „mädanev hing”. Tema uhkus ei avaldu otseselt, kuid oma mõtetes ta mõistab teisi hukka, on vihane – kuigi väliselt ta seda ei näita.

Meil tuleb alati meeles pidada, et igal sammul varitsevad meid teatud ohud. Lugedes pühade isade kirjandust ja pateerikke, näeme, kuidas mõnikord jõudsid askeedid küll kõrgele vaimse elu tasemele, ent sattusid lõpuks siiski saatana võrku. Mis on eksitus? See on vale hoiak hinges. Inimene arvab, et on saavutanud kõrge vaimse taseme, samal ajal kui kõik teised tema ümber eksivad, sest need väljendavad tema suhtes mingit rahulolematust. Ta peab end „märtriks”, kuid ainult oma teadvuses. Tegelikult on ta langenud eksituse seisundisse.

Kuidas end kaitsta? Tänapäeva inimesed ei suuda reeglina täita väga rangeid paastu- ja palvetegevuse kangelastegusid. Kõigepealt on vaja teadvustada enda patust olekut – see teeb meid Jumala ees väärtuslikuks. See on peamine. Meie hinge peab läbima siiras patutunnistus. Mis on patutunnistus? See on piht, mille järel loeb preester pattude andeksandmise palve. Pattusid andestab Issand ise, nähes inimese südamest tulevat kahetsust. Seepärast ütlebki Süüria vaga Efraim oma lühikeses palves, mida me kogu paastu aja kuuleme: „Issand, mu Kuningas, lase mind näha mu üleastumisi…”. Omaenda pattude nägemine patukahetsuse sakramendis puhastab meid ja taastab meis pojaseisuse, nagu kadunud poeg, kes tuli ja langes isa jalge ette ning lausus: „Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees, ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks!” (Lk 15:21). Aamen.