Tallinna ja kogu Eesti metropoliit EUGENI jutlus Kroonlinna püha õiglase Joanni mälestuspäeval Pühtitsa kloostris 2. jaanuaril 2024. aastal

Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel. Vigade vältimiseks loen ette mõned punktid ühest dokumendist. Kohusetruu töö ühiskonna hüvanguks: kes ei tee tööd, see ei pea ka sööma.

1. Suur ühiskondlik kohusetunne, sallimatus ühiskonna huvide rikkumise suhtes.
2. Kollektiivsustunne ja üksteise seltsimehelik abistamine: üks kõigi ja kõik ühe eest.
3. Humaansed suhted inimeste vahel ja üksteisest lugupidamine: inimene on inimese sõber, seltsimees ja vend.
4. Ausus ja siirus, kõlbeline puhtus, lihtsus ja tagasihoidlikkus isiklikus ja ühiskondlikus elus.
5. Üksteisest lugupidamine perekonnas, hoolitsus laste kasvatamise eest.
6. Sallimatus ebaõigluse, muidusöömise, ebaaususe, karjerismi ja ahnitsemise suhtes.

Eelpool toodud punktid on kirja pandud tänapäevases eesti keeles. Kui nende sisu üle järele mõelda, võib öelda, et need ei ole Evangeeliumiga vastuolus, ja ilmselt kinnitaks seda igaüks, kes on vähemalt pisutki Evangeeliumiga tuttav. Apostel Paulus ütleb: „Kes ei taha töötada, ärgu ka söögu!“ (2Ts 3:10).

Selles dokumendis on veel mõned punktid:

1. Ustavus kommunismile, armastus sotsialistliku kodumaa, sotsialismimaade vastu.
2. Kõigi NSV Liidu rahvaste sõprus ja vendlus, leppimatu suhtumine rahvusliku ja rassilise vaenu avaldustesse.
3. Leppimatu suhtumine kommunismi vaenlastesse, rahu ja rahvaste vabaduse vaenlastesse.
4. Vennalik solidaarsus kõigi maade töötajatega, kõigi rahvastega.

Tutvudes nende punktidega, tuleb kohe pähe küsimus: mis dokument on see, kus on ühendatud tegelikult evangeelsed põhimõtted ja selle võimu põhimõtted, mis on võidelnud Kiriku vastu? Varem oli selles dokumendis veel viimane punkt – võitlus usuliste eelarvamuste vastu. Tänapäeva tekstis seda ei ole, ilmselt seoses demokraatlike ümberkorraldustega otsustasid kommunistid selle välja jätta ja pidasid seda igaühe südametunnistuse küsimuseks. Sellise dokumendi ilmumine ei ole midagi ebatavalist.Iga ideoloogia ja iga riik moodustab alati oma elu, tegevuse, sise- ja välispoliitika filosoofiat. Üllatav on see, et on toimunud evangeelsete ja mitteevangeelsete põhimõtete kokkusobitamine.

Tuletagem meelde eelnevat olukorda: pärast 1917. aasta revolutsiooni oli üks esimesi nõukogude võimu dekreetidest Kiriku lahutamine riigist ja kooli lahutamine Kirikust. Ka nüüdisaegsete riikide seadusandluses on see põhimõte sageli olemas ning kõlab umbes nii: riik ei sekku Kiriku või religioossete organisatsioonide valitsemisse ning religioossed organisatsioonid omakorda ei sekku riigi poliitikasse ega valitsemisse. Mida tähendas Kiriku lahutamine riigist pärast 1917. aasta revolutsiooni?

Bolshevistlik riik seadis endale eesmärgiks Kiriku hävitamise. Seesama Kiriku lahutamise põhimõte, kuid juba teisel alusel. Nagu me kõik teame, valati seejärel märtrite verd. Mainitud dokument avaldati 1961. aastal, Hruštšovi ajal. Siis algas uus kohutavate tagakiusamiste laine, kui Nikita Hruštšov kuulutas, et usuga ei saa kommunismi ehitada, ning teatas, et 1980. aastal näitab ta teleris viimast pappi.

Miks see kõik toimus? Rostovi püha piiskop Dimitri ütleb, et saatana on oma loomult "vasakpoolne", ja kõik ta teod on „vasakpoolsed“. Kui ta ei suuda võita askeeti vasakutpidi, astub ta ligi paremalt. Püha piiskop räägib siin askeedi eluheitlusest, keda saatana kiusab halbade ja heade tegude varjus. Kuidas saab kedagi kiusata heade tegudega? See kõlab ju paradoksaalselt. Tuletagem meelde pühade elulugusid: mõned pühad, kes olid jõudnud vaimuliku elu kõrgtasemele, langesid siis hiljem näiteks vaimuliku eksitusi seisundisse. Näiteks oli üks askeet tubli palvetaja ja paastuja, kuid jäi märkamata, kuidas saatana ta ligi hiilis ja kiusas ta uhkusega. Ta hakkas uskuma, et on saavutanud kõrge vaimse taseme, kuid uhkus põrmustas kõik ta pingutused.

Siit võib teha teatud paralleeli. Käesoleval juhul toimetas kommunistlik ideoloogia "paremaid meetmeid" kasutades, kuigi olemuselt jäi see endiselt „vasakpoolsuseks“. Ringlevad mälestused ühelt inimeselt, kes kuulus selle dokumendi koostajate töörühma – kuigi ma ei oska kinnitada nende täielikku usaldusväärsust. Kui Hruštšov andis käsu koostada dokument nimega „Kommunismiehitaja moraalikoodeks“, oldi justkui suures kimbatuses, kust alustada. Keegi soovitas võtta aluseks Moosese ja Kristuse käsud. Nii tehti, lisades sinna vaid vajaliku ideoloogilise osa võitluseks Kirikuga.

Siin võib tuua veel ühe paralleeli. Jõulupuu-traditsioon tuli Venemaale Peeter I ajal. Komme laenati Lääne-Euroopa maadest, kuid see oli täiesti suunatud Jõulude tähistamisele – tegu oli jõulupuuga, mida ehtis Betlehemi täht, ja seal oli sageli ka Jõulusõim – Issanda Jeesuse Kristuse sündimise mälestus. Pärast revolutsiooni kehtestas uus kommunistlik võim jõulupuu-traditsiooni keelu, kuulutades selle kodanliku korra igandiks. See keeld oli väga range. Ometi, 1930. aastatel anti salajane korraldus – lubada uusaastapuud, mitte jõulupuud. Siis sai uusaastapuu tippu viisnurk, ja kõik jõulusümbolid eemaldati. Siin toimus midagi asenduse sarnast. Nii tegutsebki saatana, asendades ühe mõiste teisega. On olemas ütlus: „Kui protsessi ei saa peatada, tuleb see hoopis ise juhtpositsioonile võtta.“ See põhimõte oli omal ajal kasutusel, on kasutusel ka nüüdses ühiskonnas, ja tõenäoliselt jääbki nii toimima.

Kuidas peaksime meie, õigeusklikud, sellesse suhtuma? Saatana taktika muutub pidevalt. Täna on Kroonlinna püha õiglase Joanni mälestuspäev. Tema akafisti teises kondakis on öeldud: „Ette nähes, et paljud hädad ja ahvatlused tulevad Vene Kiriku peale ning et Jumala lapsed satuvad segadusse“. Ta nägi ette revolutsioonilised sündmused ja palvetas, et segadusse sattunud lapsed oskaksid siis õigesti tegutseda. Kroonlinna püha õiglase Joann läks Issanda karja 20. sajandi alguses ning mõne aasta pärast puhkes Oktoobrirevolutsioon. Samuti kuuleme akafisti neljandas kondakis: „Halbade kommete tormi, mida tõstetakse meie Püha Kiriku vastu, nägid sa, isa Joann, kui Issanda koja ustav valvur, õpetasid Kristuse lambaid valvel olema ja õigesti käima tõeses usus“. Need sõnad on suunatud meile kõigile, sest me kogeme tõepoolest just sellist ajastut. Tänapäevast olukorda ja moraalilangust näevad kõik oma silmaga.

Nüüd räägitakse kõikjal „vabadusest“. Religioosne arusaam vabadusest erineb ilmalikust: mida enam inimene täidab käske, seda vabam on ta Kristuses. Kaasaegne maailm aga kuulutab mitte vabadust, vaid kõikelubatavust. Mõisted asendatakse taas. Samuti räägitakse „armastusest“. Apostel Johannes Jumalasõnaõpetaja ja pühad ütlevad, et armastus on hinge seisund, ent nüüd asendatakse seda kõige ebamoraalsemate arusaamadega. Oleme sellest tunnistajaks tänapäevases ühiskonnas paljudes riikides. Kas need, mida nüüd nimetatakse „armastuseks“ ja „vabaduseks“, pole kuradi paremalt poolt lähenemise vorm? Kallid vennad ja õed, kuulakem hoolsalt Kroonlinna püha õiglase Joanni palveid ja hoiatavaid sõnu ning valvakem oma hinge, et me ei langeks saatana võrku, kui ta ebamoraalseid asju kogu ühiskonnale justkui moraalsete pähe välja pakub. Aamen.