Altarilaud. Kui altar on kiriku kõige tähtsam osa, siis altarilaud on altari kõige olulisem osa. See asub altari keskel, kohe kuninglike uste taga; kui need on avatud, on Altarilaud kirikust hästi nähtav. Altarilaual toimetatakse kiriku kõige tähtsamat sakramenti – Euharistiat. Siin viibib Kristus lakkamatult Oma Pühades Salvastes. Samuti asub altarilaual kaunis juveliirses köites jumalateenistuslik Evangeelium. Altarilauda tohivad puudutada ainult vaimulikud. Jumalateenistuse ajal seisavad nad selle ees või külgedel.
Seitsme haruga küünlaalus. Kohe altarilaua taga asub suur küünlaalus seitsme õlilambi jaoks – seitsme haruga küünlaalus. See on nii suur, et seda on ka kiriku keskmisest osast hästi näha. Mõnikord, kui altar on päris väike, kasutatakse spetsiaalset altarilaual asuvat väiksemat seitsme haruga küünlaalust.
Kõrgem aujärjepaik. See paikneb altarilaua ja seitsme haruga küünlaaluse taga. „Kõrgem“ tähendab nii sõna otseses mõttes (kiriku kõige eesmine punkt) kui ka vaimses tähenduses – Kõrgem aujärjepaik sümboliseerib taevast. Seal loeb diakon või preester prokiimeneid (Pühakirjast võetud lühikesed lauluridad) ja mõningaid muid jumalateenistuse hüüdeid.
Ohvrilaud. Altari vasakul küljel on spetsiaalne laud – ohvrilaud, mis on altarilauast palju väiksem. Siin valmistatakse Euharistia sakramendi jaoks vajalikke aineid – leiba ja veini. Seetõttu tohivad ohvrilauda, nagu ka altarilauda, puudutada ainult vaimulikud. Tavaliselt ohvrilaud kirikust ei paista.
Ikonostaas (ehk pühakujusein). Kahtlemata on ikonostaas kiriku kõige mahukam ja silmapaistvam osa. See on vahesein, mis eraldab altarit kiriku põhiosast. Sellele on paigutatud ikoonid, mille koosseis ja paiknemine on täpselt reglementeeritud. Ikonostaasil on Kristuse, Jumalaema, apostlite, prohvetite, suurte kaheteistkümne püha (kõige olulisemad pühad Õigeusu Kirikus) ikoonid, samuti selle kirikupüha või pühaku ikoon, mille auks pühakoda on pühitsetud. Ikonostaas on reeglina rikkalikult kaunistatud, mistõttu on see sageli ka kiriku kõige kaunim osa.
Kuninglikud uksed.
Kuninglikud uksed asuvad ikonostaasi keskel, kohe nende taga altaris paikneb altarilaud. Neid nimetatakse Kuninglikeks, sest nende kaudu tuuakse usklikele Pühad Andid Pühadest Andidest osasaamiseks, s.t. neist sammub nähtaval viisil ise Au Kuningas – Kristus. Kuninglikke uksi avatakse ainult jumalateenistuse ajal ja ainult selle kindlatel hetkedel. Siseneda võivad sinna üksnes vaimulikud ja sedagi vaid selleks, et täita kirikuteenistuste korra ette nähtud pühatoiminguid.
Lõuna ja põhja (diakoni) uksed. Nii nimetatakse külgmisi uksi, mis viivad kirikust altarisse. Miks lõuna ja põhja? Õigeusu kirikud ehitatakse alati altariosaga ida poole, seega asuvad kuninglikest ustest paremal pool Lõuna uksed ja vasakul Põhja uksed. Neid uksi ei ole kombeks lihtsalt paremateks ja vasakuteks nimetada. Need uksed on mõeldud vaimulikule ja kirikuteenritele Altarisse käimiseks; sageli öeldaksegi nende kohta „diakoni uksed“. Mõnes kirikus on lisaks põhilisele, keskmisele altarilauale veel üks või kaks (sagedamini kaks) külgmist, mis asuvad ühes ja samas altaris. Sellisel juhul on igal Altarilaual oma Kuninglikud uksed. Neid nimetatakse vastavalt põhja- ja lõunapoolse kõrvalaltari Kuninglikeks usteks, mida ei tohiks segi ajada põhja- ja lõunapoolsete diakoni ustega. Kuninglikud uksed on alati kahelehelised, diakoni uksed aga ühelehelised.
Altariesine. Mööda kogu Ikonostaasi ulatub, selle ees, väike kõrgendik – altariesine. Seal liiguvad jumalateenistuse teatud hetkedel vaimulikud ja kirikuteenrid. Koguduseliikmetel pole lubatud altariesisele minna. Vahel eraldatakse altariesine madala piirdega.
Ambon. Altariesisel, otse Kuninglike uste ees, on väike eend – ambon. Sealt toimub Pühadest Andidest osasaamine, loetakse Pühakirja ja peetakse jutlusi. Nagu ka altariesisele, ei ole ambonile ilmikutel lubatud minna.
Kliirosid. Kliirosil laulab kirikukoor. Tavaliselt on kirikus kaks kliirost, paremal ja vasakul pool. Nende asukoht pole rangelt määratud – mõnikord asuvad need isegi altariesisel või on kirikusse ehitatud neile eraldi rõdu.
Kirikulipud. Kiriku parema ja vasaku seina ääres, altariesise ees, asuvad erilised kirikulipud, millel kujutatakse Kristuse Ülestõusmise ikoone (Kristuse võidulipp surma üle) või muid sümboleid. Kirikulippe kantakse ristikäikudel.
Keskmine analoog. Kiriku keskel seisab spetsiaalne alus ikooni jaoks – keskmine analoog. Tavaliselt on siin püha või pühaku ikoon, kelle mälestust tol päeval peetakse. Keskmise analoogi taga asub suur küünlaalus, kuhu võib panna küünla „pühale“. Teistes kiriku kohtades on samuti analooge, millel asuvad teised ikoonid. Analooge kasutatakse ka jumalateenistusraamatute alusena.
Kaanon ja Kolgata. Keskmises osas või lähemal kiriku sissepääsule, vasakul pool, asub suur Ristilöömisest kujutis (Kolgata) ja neljakandiline küünlalaud (kaanon), kus toimuvad surnute mälestamise teenistused: litaaniad, panihhiidad, Matuseteenistused. Selles paigas (ja ainult siin) saab panna küünla lahkunute eest palvetamiseks.
Küünlaalused. Igas kirikus on palju küünlaaluseid – igale neist võib panna küünla elavate eest, kaanonile aga lahkunute eest.
